8. PÄEV - CARRICK-A-REDE, GIANT'S CAUSEWAY, DERRY

8. päev (9. august)

“The BEST day tour to The Giant's Causeway & Rope Bridge from Belfast, includes a fascinating visit to Historic Derry!”

Pakkisin hommikul maailma parimad pähklipulgad kotti ja läksime Paddy’s Palace’i juurde. Europa hotelli juurest oleks ka peale saanud, mis oli lähemal, aga me kartsime, et selleks hetkeks on äkki buss ropult täis ja peab terve päev istuma mõne kiljuva Rodrigueze või aktiivselt tatti ninna tagasi tõmbava aasiapoisi kõrval. Nii et jalutasime ilusti Lisburn Roadile.

Väljumisaeg oli 9.30, aga viisakate eestlastena jõudsime natuke varem. Kedagi teist veel polnud, aga hostelis istus tugitoolides kolm tüüpi, kellele meeldis ka juuksegeel, nagu Dublini rongi Rolf Juuniorile. Üks neist (kes hiljem osutus Troyks) tahtis meie nimesid, tegi mitte eriti naljakat nalja Kerli perekonnanimega, hahaHAha, ja ütles et “Come in, I’ll give ye a show.” Me esialgu jäime välja ikka ja jalutasime tänava lõppu ja tagasi, et aega parajaks teha.

Juuksegeelipoiss tuli mingi hetk välja, buss tuli kohale ja in we went.

Troy rääkis tunduvalt rohkem kui Cliffs of Moheri bussipoiss. Oluliselt naljakam oli ka kohati. Mõned piiripealsemad naljad oleks vist solvanud bussitäie vanemate viisakate Hiina prouade ja härrade delicate sensibilityt, aga mulle tundus, et nad ei saanud eriti inglise keelest aru. Troy Belfasti dialektist rääkimata.

Koduleht ütleb selle huumorikooli ja värgi kohta nii: 100% irish local guide and your fellow travel partners for today, we'll get to know each other and have our charming guide set the scene as we take the drive through the rolling farmland of county Antrim to the North Coast of Ireland.

Troy rääkis kartulinäljast ja värkidest ja pani sõbralikult reeglid ka paika. Bussis ei söö ja kui kella ei tunne või kakerdad kuskile, kuhu ei peaks minema ning ei jõua seetõttu õigel ajal bussi juurde, tuleb “taxi time”, kuna muudmoodi Belfasti tagasi ei saa.

Esimene peatus: Carrick-a-Rede. „Take the exhilarating rope bridge to Carrick-a-Rede island and enjoy a truly clifftop experience.“ Truly clifftop experience oli 30 meetri kõrgusel ja 20 meetrit pikk. Kalamehed tegid kunagi selle silla, sest nad tahtsid saarel lõhet püüda.

Troy rääkis kena loo ka, kuidas ta lapsena tegi sellise suure vea, et vaatas keset silda alla, ei tahtnud enam ennast liigutada ja päästetöötajad tuli kohale tuua. Aga et nüüd ei ole sild üldse nii jube, kuna seda on ümber tehtud paar korda. Enam ei ole nagu 1970ndatel, et ainult üks käsipuu on ja selle asja sees, millel sa kõnnid, on suured vahed. Praegune sild tehti 2008. Alla ei ole keegi reportedly kukkunud aga suht tihti juhtub, et inimene läheb saarele, ei julge enam tagasi tulla ja talle peab paadi järgi saatma.

Päris pikk tee oli sinna sillani. Kõndimist oli, aga peškom täitsa sai. Sild on lahe. Ja ilm oli lahe. Ja see piirkond üldiselt. Vesi ja päike ja selline mõnusalt jahe ja kui seal lähedal elaks, käiks vist iga päev ja teeks pilte ja matkaks niisama.

Tuul oli...

Ma tegin saarele ringi peale (saarelt näeb muuhulgas Šotimaad ka), lasin korraliku turistina endast teistel korralikel turistidel pilti teha ja läksin tagasi. Kerli chillis seni teisel kaldal kuskil.

Tagasi bussi juurde jõudsime väikse varuga, mille üle Troyl oli clearly hea meel („Good stuff, girls, that’s what I’m talking about!")

Teine peatus: Giant’s Causeway. Teel sinna tegi Troy nalja, obviously, seletas tegevusplaani ja kellaaegu (taxi time!) ja lubas maksta kinni selle inimese lõunasöögi, kellel Causeway juures olevast söögikohast välja tulles ikka veel kõht tühi on.

Me sööma ei läinud, sest pähklipulgad on ka head ja aega oleks väheks jäänud ja ei osanud sealt tegelikult midagi tellida ka. Nii et hakkasime allapoole selle main attractioni poole kõndima lihtsalt.

Causeway on põhimõtteliselt geoloogiline maailmaime, mis koosneb 40 000 hexagonal basalt columnist, mis tekkisid apparently 60 miljonit aastat tagasi, kui mingi vulkaan õhku lendas. Kõige kõrgemad on 12-meetrised. Ronisime ja vaatasime ja oli muidu tore. Rahvast oli päris palju.

Troy jutu järgi on Causeway tekkega seotud kaks hiiglast, iiri hiiglane Finn McCool ja šoti hiiglane, kelle nime ma ei mäleta. Legend on pikk, aga asi sai alguse sellest, et Finn McCool couldn't get jiggy jiggy with the ladies and he became sad, as any normal lad would.

Matkasime tagasi üles, vaatasime suveniiripoodi natuke ja ootasime pubi ukse ees Troyd ja bussi. Seekord nii kergesti minema ei saanud, kuna paar tonti olid suutnud ikkagi Troy jutust valesti aru saada ja Troy pidi neid otsima ja ootama natuke. Ja siis veel natuke. Ja veel natuke.

Me tegime seni vanity shotte.

Kolmas peatus: Derry/Londonderry ehk „Stroke City“, nagu Troy seda kutsus. Nimi on õrn teema seal ja asja üle vaieldakse endiselt, kuigi nii hull vist asi enam pole kui selle suure jama ajal. Siis pani ühe või teise nime kasutamine kohe paika, kummasse rühma sa kuulud, ja peksa võis saada, obviously.

Praegu võiks ikkagi ka ettevaatlik olla, kui ei taha kedagi solvata. Näiteks kui keegi sulle sealt linnast kirja saadab, siis vastates võiks ümbrikule kirjutada linna nime nii, nagu ta ise seda tegi. Ja bussidel peavad mõlemad nimed olema. Ja BBCl on näiteks nõue, et linnast rääkides tuleb esimest korda öelda „Londonderry“ ja edaspidi kasutada mõlemat vaheldumisi. Palju jama ühesõnaga.

Derry-stroke-Londonderrys ootas meid guided tour kohaliku giidiga, kes tahtis meile näidata maailmakuulsaid poliitilisi seinamaale ja muid kohti ja rääkida Bloody Sunday tragöödiast ja muudest asjadest.

Enne kui tõsisemaks linnaga tutvumiseks läks, tahtis giid natuke meiega tutvuda, mis tähendas seda, et tuli ringis seista ja öelda, kust me pärit oleme. Ja selgeks sai see jälle, et religioonist ikka eriti rääkida ei taheta Põhja-Iirimaal. Keegi küsis meie giidilt, kas ta on protestant või katoliiklane, mispeale mees vastas konkreetselt et „what does it matter, I’m a tour guide.“ Troy põikles ka enne bussis, kui keegi talt seda küsis.

Ja siis me käisime mööda linna.

Bogside...

Aga Põhja-Iirimaa kõige kuulsamad seinamaalid on Free Derry Corneril. See slogan "You Are Now Entering Free Derry" tehti 1969, pärast Battle of the Bogside’i. Ja selle järgi on tehtud paljud teised seinamaalid ka, näiteks see „You Are Now Entering Loyalist Sandy Row" meie hotelli kõrval Belfastis. See maaliti siis vastulöögina Free Derry Corneri väga republican sõnumile.

Free Derry Corneril tegi giid natuke pikema peatuse. Üle tee ei lubanud minna, kartis vist, et keegi kaob ära ja otsi neid tonte siis. See ei seganud muidugi meie tour groupi kõige...ee...juhmimat tüüpi, kes kakerdas kohe teisele pool tänavat krt teab mida tegema.

Seal toimus ühesõnaga natuke pikem ajalootund, kuna Free Derry Corner on kohas, kus toimus Battle of the Bogside ja Bloody Sunday. Kõik seinamaalid commemorate'ivad neid sündmusi mingit moodi. Jube huvitavad asjad mu meelest.

Fun facts: Rahutuste ja kogu selle jama alguseks peetaksegi 1969. aastal Bogside'i linnaosas toimunud katoliiklaste protestimarssi, mille Briti armee jõuga maha surus. Selline suurem kolmepäevane möll. Sealt levis asi juba Belfasti ja seni suht lokaalne konflikt läks täitsa käest ära.

Ja Bloody Sunday (1972) ajal lasid Briti sõdurid selles kandis maha 26 relvastamata kodanikuõiguste eest protestijat ja niisama pealtvaatajat.

Praegu on asjad enam-vähem korras, aga mitte päris, mistõttu kujude käed veel ei puutu kokku. Hands Across the Divide on selle nimi.

Aga meie giid oli fluent in Irish Gaelic ja paistis tundvat kõiki Derry elanikke, sest kõik mööduvad inimesed tahtsid talle tere öelda.

Ja siis sai tour läbi ja me lippasime tagasi bussi juurde. Juhm tüüp tahtis maha jääda ja ära kaduda vahepeal natuke jälle.

Ja mõne aja pärast sai tour TÄITSA läbi ja me jõudsime tagasi Belfasti, kus ma andsin järjekordse panuse Põhja-Iirimaa kebabiärisse. Hurrraaaaa!

„Trooooy!“