Kuna meil hotellis hommikusööki polnud, tegime teed, mis maitses nagu silgud, ja ma sõin oma keeksi ja muffineid ja pähklipulki ja šokolaadikooki ja küpsiseid. Olemine veel ei olnud liiga magusaks läinud. See tuli hiljem natuke.
Ostsime Sparist kolme päeva bussipiletid, sõitsime kesklinna (bussipeatuses tuleb käega vehkida, muidu buss ei peatu) ja vaatasime ringi. Palju poolakate ja moldaavlaste ja muude selliste rahvaste poode on. Polski sklep. Dobro Polski Fryzjer. Czech Inn. Russkaja parikmaherskaja, kust saab geelvarbaid ja Turkish hot towel shave’i.
Uksed on Dublinis lahedad. Värvilised ja ilusad. Väga Georgian. 
Kõrvaltänavad on jube vaiksed. Kui raudteejaama otsisime.. ja otsisime.. ja otsisime.., oli ühes tänavas ainult üks imeliku sõiduriistaga väike poiss, millega tuli aktiivselt tagumikuga vänderdada,
ja üks suurem autoga noormees, kes küsis natuke Joey Tribbiani moodi „how you doin’?“ , kui me mööda läksime. Liffey aka An Life aka Rsoola lemmikjõgi on pruunikasroheline. 
Ilm muutub päeva jooksul 120 korda. Jope selga, jope maha, jope selga, kapuuts pähe, kapuuts maha, jope maha, dressipluus maha, dressipluus selga, jope selga.. jne. Kui ilm ei meeldi, oota viis minutit. Kohalikke ei paista häirivat.
Punaseid päid oli oodatust vähem.
Nuudlibaaris käisime. Valid sobivad nuudlid, liha ja kastme, mis pannakse papist karpi, ja istud maha. Nuudlid olid tehtavad, aga kassas oli väga ilus noor iiri poiss.
Iiri keel näeb lahe välja. Kui mul pärast Tbilisit tuli tahtmine gruusia keelt õppima hakata, siis nüüd võiks iiri keele ette võtta. Drumcondra on iiri keeles Droim Conrach näiteks. Makes sense. Dublin jällegi on Baile Átha Cliath. Makes less sense.
Ühest kaubanduskeskusest välja tulles satub sellisele tänavale, kus tädid müüvad viinamarju ja maasikaid ja stuffi ja käib muidu elav kaubandus- ja kultuurielu. Üks tädi karjub jube koleda madala häälega „Fresh STRAAAAWBERRIEEEEES!“ Ma natuke kardaks tema käest ostma minna vist. Tükk aega kostab seda häält veel, kui mööda tänavat minna.
Teine atraktsioon oli viiuliga mees, kes mängis Nothing Else Mattersit. Päris dramaatiline rendition oli. Publikut oli ka täitsa. Mitte nagu neil kahel tondil, kes olid end mustaks värvinud ja lihtsalt seisid liikumatult mingi kasti peal.
Penneys on hea pood.
Palju stuffi. Palju head dirt cheap stuffi. Ma ei ole eriline ostumaniakk ja ma väsin poodides pigem ära, aga seal oli millegipärast jube huvitav avastada asju. Ostsime t-särke natuke ja muud värki ja käitusime kohati ilmselt nagu megatibid. Aga vähemalt ei pea ma nüüd tükk aega Eestist kuramuse Hello Kitty pesu ostma.
Kerli "You alright son?" särk on the coolest thing ever, is it not?
(Õhtul bookisime 1-päevase Cliffs of Moheri touri ka ära. Mis tähendas, et järgmisel hommikul tuli kell 6 tõusta, kuna väljasõit pidi olema 07:45. Ungodly hour.)
PS. Kerli paneb silgutee sisse jõhvikamahla.
No comments:
Post a Comment