"The world famous Cliffs of Moher day tour! See the set of "The Princess Bride" and "Harry Potter and the Half-Blood Prince"! Savour this majestic, serene and spiritual masterpiece!"
Paddywagon Toursi kodulehel öeldi, et Cliffs of Moheri juurde viiv buss väljub O’Connelli tänavalt turismibüroo eest kl 07:45. Me teadsime tänavat, kuid bürood mitte. 07:45 (oijeesus, mis normaalsed inimesed tahavad laupäeval nii vara välja sõita) tähendas seda, et meie pidime üles tõusma kell 6. Eelmisel õhtul kostis meie toast selleteemalist vingumist ka.
Kell kuus üles, natuke kalateed ja midagi süüa ja hotellist üle tee asuvasse bussipeatusesse. Valgusfoor tegi kenasti TIUUUU. Selgeks sai see, et plaanist bussid eriti kinni ei pea, vähemalt laupäeviti. 20 minutit hiljem ikka tuli üks sobiva numbriga buss, lehvitasime selle siis seisma.
O’Connelli tänaval nii vara rahvast eriti ei olnud. Turismibüroosid oli see-eest rohkem kui üks, mõlemal pool tänavat. Käisime siis ringi natuke ja uurisime asja ja lõpuks saime mingist hotellist teada, et Paddywagon väljub three doors down oleva büroo eest. Sinna hakkas vaikselt rahvast kogunema ka selleks ajaks. Enamik olid tavalistest inimestest paar kraadi kõvemini kiljuvad tibid mõnest hispaaniakeelsest riigist.
Leidsime oma nimed ilusti nimekirjast üles ja kobisime bussi. Tee Moheri poole oleks alguses võinud maastiku poolest vabalt olla Eesti. Ainult lambaid oli rohkem. Bussijuht/giid rääkis natuke kohtadest ka, millest me mööda sõitsime, ja potato famine’ist and such, aga kõige suuremat põnevust ja elevust tekitas bussis hiidmesilane või mingi mesilaselaadne elukas, kes krt teab kust äkki tuli ja meie istmete kohal akna peal aktiivselt sebima ja sumisema hakkas. Vahepeal ronis lakke ja kardinatesse ka.
Üle vahekäigu istuv kriminaalselt ilusate juustega preili Rodriguez läks eriti närvi ja karjus bussijuhile, et there’s a bee, a beeee in the bus! Ja et it’s dangerous! Bussijuht ei osanud midagi eriti kosta selle peale, käskis katuseluugi lahti teha ainult. Ma siis tegin. Jube palju kasu oli sellest. Mesilane sebis ikka edasi.
Bussi tagumisest otsast tuli siis üks karm naisdaam kohale ja meil hakkas mesilase pärast täitsa hirm. Aga mesilane ei ole loll ja kadus selleks ajaks kuskile ära. Rodriguez vaatles hoolega akent tükk aega pärast seda veel. Constant vigilance! (Mesilane sööstis hiljem, kui Rodriguez oli valvsuse kaotanud, peidust ootamatult välja jälle. ZzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzZZz!) Naisdaam tuli uuesti kohale, püüdis linnu dressipluusiga kinni ja saatis luugist välja. Inimesed plaksutasid. Vaest bussijuhti/tour guide’i ei kuulanud sel hetkel keegi vist eriti.
Esimene peatus oli Corcomroe abbey (Mainistir Chorco Modhruadh). 
12. sajandi lõpus ehitati see. Surnuaed oli ka. Siin ma näiteks seisan risti juures, millel on kirjas Farrell. Me parajasti teesklesime, et see on mõni Colin Farrelli (be still, me heart!) toreda suguvõsa liige. Kuidas ma käin Iirimaal, ilma et Colin Farrelliga mingit kontakti oleks eks. Unheard of.
Teine peatus oli kuskil rannikul kaljude peal, natuke enne Cliffs of Moherit. Tour guide sirutas ja võimles, teised tegid pilte ja sebisid niisama ringi. Vesi ja kaljud on ikka ilusad asjad.
Sõitsime igasugustest väikestest kohtadest läbi.
Bussijuht rääkis asju ja hakkas vahepeal “Galway Bay’d” laulma. Siis kui me Galway Bay juurde jõudsime. Obviously.
Järgmisena tuli söögi- ja pissipeatus väikeses külas nimega Doolin, kus oli kolm söögikohta. Läksime ühte väikesesse kohvikusse, Kerli võttis pitsalõigu ja ma võtsin tee ja sõin ära ühe kaasavõetud muffini.
After driving through the rugged landscape of the Burren, a limestone and fossil rock formation, stretching 320km, we arrive at the world famous Cliffs of Moher – you can enjoy a hike, a relaxed walk, all the time gazing in amazement at this geological and natural beauty.
Kobisime bussist välja, hike’isime üles ja hakkasime gaze’ima in amazement. Oli ilus küll.
Tuul oli suur. Obviously.
Maksimumkõrgus neil kaljudel on 214 m ja 8 km pikkuselt jooksevad. Barjäärid on ette ehitatud, kuna natuke liiga palju inimesi hakkas sealt alla kukkuma.
Organisatsioon Samaritans oli sildi ja telefoninumbri ka pannud, aga bussijuht väitis, et seal üleval pole mobiililevi. Go figure siis.
Kaljudel on torn ka. O'Brien's Tower is a round stone tower. It was built by Sir Cornelius O'Brien, a descendant of Ireland's High King Brian Boru, in order to impress female visitors.
Several music videos have been filmed at the cliffs, including the video for Westlife's "My Love" single! (:D Wait for it... waaaait...)
Kõik ära gaze’itud, tulime alla uuesti.
Tegime ringi suures koopas asuvas visitors’ centre’is, kus oli igasugu näitusi ja interaktiivseid asju, ning suveniiripoodides.
Vihma sadas. Keegi ära kadunud ega üle ääre lennanud vist ei olnud seekord, nii et saime enam-vähem õigel ajal bussi ja minema.
Bunratty Castle’i juures lasti meid jälle välja. The most photographed fortress in Ireland on see apparently. Me lossi juurde ega sinna sisse minema ei hakanud, kuna õues kallas hullu vihma.
Pärast Bunrattyt tuli pleasant return drive to Dublin. Vihma sadas ja bussijuht näitas romantikafilmi P.S. I Love You, mis pidi olema väga temaatiline ja näitama kohti, kus me just käisime.
P.S. I Love You sai mingi hetk läbi, obviously, ja me "arrived back in Dublin City Centre with our thirst for knowledge quenched after a fun and relaxing day out in the West of Ireland."
Thirst for knowledge võis olla kustutatud küll, aga thirst for kebab, või üldse toidu järgi, tahtis silmanägemise ära võtta. Vihma sadas. Üritasime kesklinnas mõnda poodi leida, aga kõik olid kinni. Laupäev ikkagi jne. Kebabikoht õnneks laupäeva ei tunnistanud ja oli täitsa lahti, hurraaa! Pikkade juustega pikk lõunamaamees pakkis meile kaks salatiga lambakebabi karpidesse ja lippasime bussipeatusesse. Vihmaga ei olnud erilist tahtmist jala Drumcondrasse kõndida. Buss plaanis märgitud ajal loomulikult ei tulnud, aga kui lõpuks tuli, siis tahtis pool Dublini rahvast sinna peale minna. Kebabid jäid terveks õnneks.
Kodu-Tescost ka veel läbi ja umbes kümneks jõudsime hotelli, kus oli silgutee, telekas, kebab ja mustikad. Ja teine hea asi oli see, et järgmisel hommikul ei pidanud kell 6 üles tõusma. Bliss.
No comments:
Post a Comment