10. päev (11. august)
Bye bye, Belfast! Enjoy my goddamn glasses.
Hommikul rongiga Dublinisse. Lennuk Riiga pidi minema alles millalgi öösel, nii et päev tuli kuidagi sisustada. Plaan oli osta igasuguseid ridiculously odavaid ja toredaid asju, mis enne Dublinis ostmata jäid, pluss mõned suveniiride moodi asjad.
Rentisime bussijaamas hoiukapi ja toppisime sinna seljakotid ja muu värgi, mida ei tahtnud päev otsa mööda linna vedada.
Ja siis me läksime poodi.
Ja siis me olime poes ja vaatasime asju. Poekorvid/kotid on seal imelikud. Sellised suured riidest jurakad, mida annab ikka järel vedada. Eriti kui oled väga lühike inimene ma kujutan ette. Aga asju mahub palju sisse, nagu selgus. Saapaid ja T-särke ja veel mõned saapad ja kott ja mütsid ja kreemid ja kuivšampoon ja palju väiksemaid värke. Kerge hirm hakkas mõeldes, et kõik need asjad tuleb kuidagi seljakotti ka mahutada, aga sellele me otsustasime hiljem keskenduda.
Kui meie lemmikkaubamaja oli ammendatud, võtsime suveniiripoed ette, sest oli vaja T-särki ja tassi ja põlvikuid ja ühte härjapõlvlast. Poes, kus me lõpuks pidama jäime, seisis ukse juures selline natuke ümmargusem meeshärra, kes laulis ja õõtsutas ja kepsutas poes mängiva muusika saatel pidevalt ja oli muidu ülisõbralik ja tahtis suhelda. Kuna need tassid, mida ma tahtsin, olid suht tema nina all riiulil, siis loomulikult ta tahtis vestelda. Et kust ma pärit olen ja kui kaua ma Iirimaal olin ja oi, te lähete juba homme ära, ja et ta peab nüüd Eestisse tulema, kuna seal on clearly väga kenad tüdrikud. Oh mis te nüüd, you’re making me blush eks. Mina kui sotsiaalne hälvik ei oska sellise ülevoolavusega midagi eriti peale hakata, valisin oma tassi välja ja läksin teisele poole riiulit vaatama, kuhu Kerli jäi.
Mees hakkas vahepeal Whiskey in the Jar-O’d laulma ja kepsutama!
Särgi ja triibulised põlvikud leidsin ka ja lasime jalga.
Vahepeal läks kõht tühjaks, obviously. Kerli leidis poest pitsalõigu ja türklaste kebabikohas käisime ka. Selle portsu puhul ei ole võimalik, et kellelgi kõht tühjaks jääb. Ja õnneks saab seal riisi ka.
Järgmiseks võtsime toidupoed ette, kuna enne Tartusse jõudmist tuli millestki elada terve õhtu, öö ja järgmine hommikupoolik. Gluteenivabu asju lõpuks ikka leidsin päris palju. (Krt, miks meil ei ole selliseid!)
Kõik ostetud, suundusime bussijaama, võtsime seljakotid välja ja pakkisime seal hoiuruumi põrandal asjad ümber. Mingit moodi ikka mahtus kõik ära. (Õnneks meil oli lisaks käsipagasile mõlemal üks äraantav kott ka seekord.)
Bussijaamast saab Airlinkiga lennujaama.
Maha tulime küll vale terminali ees, aga mis siis.
Lõpuks leidsime õige koha ka üles, istusime terminali tagumises otsas maha ja ootasime. Aega tuli ikka ropult surnuks lüüa veel.
Lennujaam oli suhteliselt tühi ja vaikne.
Kerli üritas homseks Eurolines’i pileteid broneerida. Ma tegin seni üleval food courtis tiiru (eriti süüa küll ei oleks midagi osanud seal, kui burksi ja värke ei taha..) ja kepsutasin niisama ringi.
Tualetis olid huvitavad tarvikud. Jelly beans!
Piletid said broneeritud küll, aga midagi oleks välja ka printida tahtnud. Ukse kõrval täitsa olid arvutid ja printimisvõimalus. Teoreetiliselt. Praktiliselt sündis nende kuramuse arvutite tulemusena meie tolle õhtu lemmikroppus: lubricated horse cocks! Masin sõi nimelt ära kõik meie euromündid ja printida ikkagi ei lasknud.
Puhkasime seal toolidel siis edasi ja tegime vahepeal trikke ja irvitasime ja testisime mu sadat nisu-uuno vaba sööki.
Check in läks ilusti, kõik oli vajalikus kaalus ja lennuki peale saime ka kenasti. Alguses. Siis selgus, et meie kohtadel istub üks titega naine, kes ei saa aru, mida me tahame. Osutas oma lapse peale ainult. Kuhu me siis tema meelest minema oleks pidanud... või äkki ta tahtis, et me lapse sülle võtaks, kuna titt istus minu toolil.. Lõpuks korjas ta lapse ohates siiski kokku ja võttis sülle. Mitte et mul midagi tittede vastu oleks, aga ma juba kujutasin elavalt ette, kuidas ta terve tee mulle kõrva kriiskab ja õla peale projectile vomitib.
Õnneks naine vist väsis lapse süles hoidmisest mingil hetkel ära, võttis tite ja läks ahistama eespool istuvat võõrast meeskodanikku. Kehakeele järgi otsustades ta nõudis üsna agressiivselt, et mees temaga kohad ära vahetaks. Mees andis alla ja kolis meie juurde üle.
Kerge deliirium saabus poolel teel. Vahele jäänud öö ja lennukis ka eriti ei õnnestunud magada.
Muud põnevat lennukis seekord ei juhtunud. Jalgpallimeeskonda polnud ega midagi.
