Öö oli huvitav. Hotel Californial on apparently imeõhukesed laed või elas meie toa peal kuue rauast jalaga väga raske tüüp, kes oli natuke rahutu ja kepsutas öö otsa mööda tuba. Alustas edasi-tagasi käimist siis, kui me magama läksime, tegi mingi hetk pausi (või äkki me jäime lihtsalt magama) ja jätkas hommikul. TÜMPS TÜMPS TÜMPS TÜMPS TÜMPS.
Hommikusöök see-eest oli kõva edasiminek Riia hotelliga võrreldes. Peekon ja praemuna, mis ei olnudki selline ilge vedel löga (hurraaaa!) ja röstsai ja vorstikesed ja salat. Riisigalettidest, peekonist, munast ja teest sai kõhu päris ilusti täis.
Rongiga Põhja-Walesi Holyheadi, kust läks praam Dublinisse. Rongis oli tore.
(„Anything from the trolley, dear?“)
Üle vahekäigu istus tont, kelle me ristisime Rolf Juunioriks. Sest ta oli nagu pea mustaks värvinud ja liberaalselt geeli pähe pannud Rolf Juunior. Obviously.
Holyheadist nägime põhimõtteliselt rongijaama ja praamisadamat ainult, sest jaam on otse sadamas.
Meie praami nimi oli Ulysses. Suur jurakas.
51 meetrit on kõrge apparently. The interior of Ulysses is based on the novel Ulysses by James Joyce. Rsoolal oleks hea meel. Leopold Bloom’s Bar jne.
Praami peal oli üsna lõbus jällegi (kus ei ole, eks). Kui kohustuslikud pildid väljas olid tehtud
ja fish and chips kõhtu topitud,
taandusime kuskile diivanile (kus magas üks paljaste ja suhteliselt räpaste jalgadega hipi) ja vaatlesime inimesi.
Ja kommenteerisime diskreetselt obviously. Mööduvaid meeste õllekõhtusid lugesime ka. Ilma olid põhimõtteliselt ainult lapsed. Ja kõigil olid plätud jalas. I think we didn’t get the memo.
Dublinisse jõudes kargasime sadamast bussi peale ja linna.
Peenikest vihma hakkas sadama ilusti selleks ajaks. Kuskil bussijaamas kargasime jälle maha ja hakkasime hotelli poole kõndima. Päris pikk kõndimine oli. Vihmaga tundus vähemalt. Kuigi väga hull tegelikult ei ole. Läksime ja tulime hiljem ka jala ilusti. Tehtav.
Skylon Hotel asub Upper Drumcondra Roadil. Mulle jubedalt meeldib see nimi. Drumcondra. Keegi võiks lapsele nimeks panna. Jube uudne oleks.
Hotellis oli fancy punaste vaipadega lobby, kus istus palju fancysid inimesi. Me oma seljakottide, märgade riiete ja tennistega ei olnud väga fancyd. Tuba oli suur. Toas oli ilusat värvi sein
, veekann (hurraaa) ja telekas, kus oli ainult raseduskanal, iirikeelne kanal ja ilma helita uudistekanal. Kuigi kusagilt tuli muid saateid ka aeg-ajalt ikka. Harry Potterit näiteks oleks saanud ilma helita vaadata. Ja The Jeremy Kyle show oli ka päris huvitav. Selline tabloid talk show moodi asi, kus inimestel on mingi issue ja nad peavad valedetektori testi läbima. Et kes ikka varastas kellegi juveelikarbi ära ja kas ja mitu korda ja miks keegi kedagi snogis. Oh the dramas.
Ühesõnaga, jõudsime õhtul hotelli, panime kotid maha ning kõndisime lähedal asuvasse Tescosse.
(Nisu-Uuno vaba keeksi ja muffineid ja pähklipulki ja šokolaadikooki ja küpsiseid oli seal – I approve) ja tagasi.
Reklaamitud iiri muusika õhtule alla baari ei viitsinud eriti minna enam.
PS. Dublini valgusfoorid teevad lahedat häält, kui tuli roheliseks läheb. TIUU! Jube naljakas tundus alguses. Ja hiljem ka. Huumorit saab ikka igast asjast.
No comments:
Post a Comment