Kõikidel grusiinidel on jalafetiš

Või äkki me olime lihtsalt nii jube ilusad. Või äkki nad ei ole eriti jalgu näinud. Või äkki kõik kolm.

Igatahes meie lühikesed püksid äratasid kummaliselt palju tähelepanu. Püksid ei olnud ju üldse obscenely lühikesed. Prink kann ei välkunud igal sammul ega midagi. Täitsa viisakas pikkus oli. Ja tänavatel oli ikka mõningaid teisi ka lühemate seelikute ja pükstega. Vähe, aga oli.

Kesklinna tänavatel lihtsalt vaadati. Eelkõige jalgu. Palju. Eriti meeldis mulle see hetk, kui mingil väiksemal tänaval sõitis mööda autotäis noorhärrasid. Kirikut nähes peavad nad teatavasti risti ette lööma, sest religioon on oluline. Juht siis vaatab, näeb kirikut, teeb oma ristimärgi, näeb meid (ehk siis jalgu), paneb pea aknast välja, karjub gamarjoba! ja ajab pöidla püsti. Väga armas ja südantsoojendav oli tegelikult.

Suurema maantee ääres panid autojuhid pea aknast välja ja lasid signaali. Kogu aeg. PALJU. Päris naljakas hakkas lõpuks. Enamvähem nagu see stseen Little Miss Sunshine'ist, kus neil värk natuke rikki läheb ja enam vait ei jää. Üle tee saamine on seal nagunii päris keeruline, kuna foore ja sebrasid ei ole ja seisma niisama heast südamest ei jää keegi. Mis tähendab, et tee ääres tuleb seista... ja seista... ja seista... (samal ajal käib innukas tuututamine) ja oodata, kuni autodevool natuke hõredamaks jääb, ja siis joosta. Grusiinide rahvussport võiks see olla.

Selle tee ääres möödus mitmeid lõbusaid minuteid.

Valmistub üle tee sprintima, unustamata samas, et alati tuleb olla seksikas ja fierce.

Mu lemmikkostüümi auhinna saab see kõige äärmine noormees.

Lühikesed püksid on imelikud, aga äärmiselt läbipaistvate trussikutega keset linna purskkaevus olla on väga okei.

Teine hotell oli palju parem kui esimene. Psühhopaate ka polnud

Pärast hullu Dodo juurest lahkumist, hullus kuumuses (millega harjumine võttis natuke aega) takso otsimist, täitsa mõistlikule taksojuhile vajaliku tänava nime hääldamist (Chakhrukhadze) ja kaardi abiga seletamist (mida tegi Kerli, sest mina kaarte ei loe ja olen muidusööja) ja taksoga Tbilisi vanalinnas orienteerumist (taksojuht pidi vahepeal teistelt taksojuhtidelt ja muudelt meestelt teed küsima) saime lõpuks oma õigesse hotelli ka.

Hotell "Charm". Suht väike, 7 tuba, aknast nägi Saakashvili paleed. Asukoht oli hästi hea, jala sai igale poole. Omanik oli tore naine, kes kolmanda päeva lõpuks hakkas meid kutsuma suht nunnu hellitusnimega. "My go-gos." Vähemalt ma arvan, et see oli hellitusnimi. Kõlas nunnult igatahes. "These are my go-gos.." Kui see tegelikult tähendas "kahvatud idikad krt teab mis riigist", siis ma annan andeks, sest tundus armas.

Teel hotelli tuli iga päev mitu korda natuke aega ülespoole ronida. Päris kuum tunne oli alati kohale jõudes. Mingisugune klooster või sarnane asutus oli hotelli vastas, mis seletab neid nunnasid..

Chakhrukhadze 11.

Hotelli aknast. President elab seal.

Toas oli konditsioneer ka, õnneks. Jube kuumaks oleks ikka läinud ilma. Konditsioneeri teiseks nimeks sai mõnukast. Mõnukasti ees sai jahutada oma kanakebabi, aeglustada šokolaadi sulamist ja kuivatada pluusi.

Suht rahvusvaheline seltskond oli hotellis. Esimene külastaja, kellega me esimese hommikusöögi ajal rääkima hakkasime, küsis alustuseks et "onko täällä kahvia?" Kuna me ei jäänud selle peale lolli näoga vahtima, siis ta järeldas, et me vist oleme eestlased. Siis oli veel kaks iirlast, üks ameeriklane ja kaks eestlast. Peale meie tähendab. Aga nendest härradest ma räägin hiljem pikemalt.

Hommikusöök oli toas, kus oli antiikmööblit ja imelikke vidinaid igal pool natuke liiga palju. Söögiks oli järjekindlalt iga päev keedetud muna, sai ja aprikoosimoos (mis oli jube hea), lõik keeduvorsti ja juustu ja kamakas võid. Viimast kolme me ei söönud. Muidu oli kena.

Söögituba. Enamik antiik- ja muid iluvidinaid ei paista välja.

Hotelli juures oli kõige toredam asi hotelliomaniku poeg nimega Lasha, teise nimega "minu lemmikgrusiin ja tulevane abikaasa", kes ka hotellis töötas ja keda ikka trepi peal ja kohtades nägi vahepeal. Be still mah heart. Mulle ilgelt meeldis algusest peale see, et tüüp paistis selline tagasihoidlik ja vaikne ja natuke häbelik (aga võib-olla ta lihtsalt kartis inglise keelt rääkida või midagi), aga samas tundus millegipärast, et tibide hulgas ta on päris populaarne. Lahe kontrast oli selline. Naeratas ka alati ilusti. Viimasel hommikul, kui me ära minema hakkasime, oli tal ilma särgita hetk parajasti (hommik oli ja palav oli noh!) ja ma sain põsemusi ja kallistuse. Issand jumal onju :D. Ma olin kohe valmis mehele minema ja väikseid grusiine tootma hakkama. Mida ma vist kaudselt vihjasin ka kirjas, mille ma talle tuppa jätsin. Good times.

Kuna Lasha on lahe, siis ma suitsetamise annan ka praegu andeks :P

PS. "Tere" on gruusia keeles gamarjoba.

Gruusia (29. juuni - 7. juuli, 2010)

Esimene öö Tbilisis oli kuum ja natuke naljakas.

Kui me toanaabriga pärast 11-tunnist Riia lennujaamas passimist, iga 5 minuti tagant kella vaatamist ja umbes 3-tunnist lendu lõpuks öösel Tbilisis maandusime, saime suht ruttu aru, et hotellist ikka ei tulnud meile vist keegi vastu, nagu nad lubanud olid. Hea uudis oli see, et seal ei lenda sulle kohe peale kari karjuvaid (piraat)taksojuhte ja niisama autodega mehi, kes kõik tahavad sind sõidutada ja sõna "ei" eriti ei taha tunnistada. Eelmisel aastal Krimmis ehmatas see päris korralikult ära alguses. Gruusias on inimesed jube sõbralikud küll, aga sellist väsitavat pealetükkivust ei ole.

Ühesõnaga, kõigepealt oli vaja kuidagi lennujaamast linna saada. Peale meie sebis seal veel üks paarike Taanist, kellega me passikontrollis olime rääkinud. Kokkuvõttes sõitsime kõik ühe taksoga nende hotelli. Lihtsam tundus nii.

Esimene öö möödus meil niisiis kohas nimega Dodo's Homestay. Tagantjärgi on jube hea irvitada. Tegelikult oli juba siis jube hea irvitada. Mida me seal öösel tegime ka, ja ilmselt äratasime oma itsitamisega palja magava ameerika poisi üles.

Kerli got the giggles.





Dodo on väike, 70-midagi naisdaam, kellel on kodus hotell. Meid pandi läbikäidavasse tuppa, kus magas eelpool mainitud ameerika poiss. Palav oli, nii et riideid tal seljas väga palju ei olnud. Selle peale tabas meid loomulikult kohe esimene itsitushoog. Teine tabas siis, kui me hambaid pesta üritasime. Kraanist vett lastes said jalad märjaks, kuna kuskilt müstilisest kohast voolas terve põrand täis. Peldikupotist voolas ka vett, aga mitte õigest kohast ja mitte siis, kui vaja oleks olnud. Ameerika poiss käis hommikul läbi akna õue ja tagasi. Ta vist ei julgenud itsitavate tibide toast läbi minna. Dodo osutus hiljem natuke psühhopaadiks, kes tuli meile kolme päeva pärast öösel uude hotelli järgi. Tahtis teada, miks me ära läksime, miks me nõmedad pätid oleme ja tahtis samovari ära osta.

PS. Lennukis olid lisaks meile veel mõned eestlased. Ja siis veel mõned. Ehk siis terve FC Flora, kes läks Gruusiasse mängima. Päris lõbus oli.

Sissejuhatuse moodi asi

Igasuguste reiside puhul on vist nii, et kõike on võimatu (ja suht mõttetu) kirja panna. Kedagi ilmselt ei huvita mitu korda me Gruusias 9 päeva jooksul mööda Rustavelit (Tbilisi peatänav) edasi-tagasi käisime või milliselt tänavamüüjalt ma kõrvarõngad ostsin või kui nunnu meie hotelliomaniku poeg oli (kuigi sellest tuleb ikka kirjutada vist :P)

Ühesõnaga, mu tagasihoidlik, heal juhul kord aastas uuenev (reisi)blogi hakkab koosnema asjadest 1) mida ma ise ei tahaks ära unustada; 2) mille peale ma suu ammuli vahtima jäin (enamasti küll ainult mõttes vist, kuna tegelikult ma olen liiga viisakas, et midagi/kedagi suu ammuli vahtida); 3) mis eriti tore oli; 4) mis võib-olla nii tore ei olnud; 5) mille pärast iga kell oleks valmis tagasi minema.