Saime rongipiletid automaadist välja võetud lõpuks (apparently seda saab vist ainult samal päeval teha, kui rong väljub). Ja siis me sõitsime Belfasti. Rongis Rolf Juuniorit seekord polnud, aga see-eest olid mõned suured ameeriklased ja üks asiaadist mees... poiss.. , kes rääkis pidevalt telefoniga. Ja no tõesti PIDEVALT. KOGU AEG. TERVE TEE. Üks kõne lõppes, algas kohe uus. Aru ma ei saa, millest possibly nii palju rääkida saab.
Ssssshhhhhhhhhh!
Belfasti rongijaamas ostsime automaadist kaardi ja hakkasime hotelli poole orienteeruma. Väga keeruline ei olnud. Vihma ka ei sadanud, nagu Dublinis hotelli otsides. Aga see-eest oli jube kõva tuul. Mingi hetk, kui me jälle kaarti lugesime natuke, tuli juurde üks mees ja küsis, kas meil on abi vaja. Armas, innit.
Belfast on.. teistmoodi. Võrreldes selle alumise Iirimaaga. Ja Londoniga näiteks. Ma ei oska öelda täpselt, mis esimesel hetkel nii teistmoodi tundus, aga oli miski... Seinamaalingud kohe silma ei torganud, nii et need ei olnud...
Hotelli nimi oli meil Days Hotel ja apparently see on Põhja-Iirimaa suurim majutusasutus.
Oli suhteliselt suur jurakas küll. Erakordselt palju uksi. PALJU. Esimesel korrusel asuvasse tuppa jõudmiseks tuli lahti teha julgelt umbes 12 ust. Kuradi rasked olid need ka.
Aga asukoht oli hea. Poed ja värgid ja rongijaam jalutuskäigu kaugusel. Ja kebab, obviously.
Tuba oli suur. Ja ühe voodiga. Mis ka õnneks oli päris suur. Aga üks tekk oli. Ja juurde apparently ei tahetud anda. Kerli küsis millalgi tuppa tulnud koristajalt. Aga see-eest tõi ta ühe lina juurde. Palju kasu muidugi sellest.
Hotelli kodulehel öeldakse, et hotellis on „power shower“. Power võis ju olla, aga ma seda imelooma normaalselt tööle panna igatahes ei osanud.
Aga telekas, veekeetja ja teepakid olid täitsa olemas.
Panime asjad maha ja läksime välja. Paddywagoni väljumiskohta otsima, et teaks, kuhu järgmisel hommikul minna ja ei peaks liiga vara liikuma hakkama. Ja süüa oli ka vaja. Ja linna natuke vaadata.
Hotelli tagant (või eest või kõrvalt; ei saanud täpselt aru, kus hoone fassaad oli) algas Sandy Row kohe.
Sandy Row on protestantlik working-class community. Väga loyalist area, mis kunagi oli Ulster Defence Associationiga strongly affiliated. Näha oli jah. Huvitav tänav oli see, mida mööda me alla läksime. Belfast läks aina poliitilisemaks. Erineva sõjakuseastmega seinamaalingud ja Union Jackid igal pool.
Päris tavaline linn ikka ei ole, kuigi tänapäeval on seal väga rahulik. (Viimane tapmine ja lammutamine oli 2001.) Raske uskuda, et 10 aastat tagasi oli selline olukord kohati veel.
Linn on piirkondadeks jagunenud endiselt. Kui keegi kakelda tahab, siis väiksemad jamad tekivad peamiselt protestantide ja katoliiklaste alade vahelistel piiridel. Loogiline.
Leidsime Paddywagon Toursi peakorteri üles (silt oli ära peidetud, vist ei tahetud Belfastis liputada eriti sellega), jätsime tänava meelde ja tulime tagasi. Toidupoodidest ja kebabikohast (hurraaaaa!) läbi ja tagasi hotelli.
Silguteed oli ka veel.
Telekast vaatasime peamiselt recreational lootingut, mis Londonis ja mujal käis parajasti. Uudistes eriti muust ei räägitudki.
Ja Kerli sotsiaalmeediat lugesime. Style tips, dammit!
Vaade aknast ei olnud just väga selline "issand jumal, kas mu kodumaa on nii ilus vä?!" tüüpi. Aga lennukeid läks palju mööda.
No comments:
Post a Comment