Suurem osa meie viimasest päevast Gruusias nägi välja selline.. Maastik ja see muusika, mis Tbilisi poole tagasi sõites autos mängis mingi hetk..

Road to Kazbegi from Mari Ollino on Vimeo.

Kana tortilla-wräppi, nagu soomlased ütleksid

Ehk mida me Gruusias sõime.

Toit pärines meil peamiselt supermarketist nimega Populi. Oli selline natuke suurem pood. Esimene kord läksime sellest lihtsalt mööda, kui kohta hotelli omaniku juhiste järgi leida üritasime. Eriti teiste majade seast silma ei torganud ja väga supermarketi moodi ka ei olnud, väljast vähemalt. Aga vähemalt ei pidanud kotti enne poodi sisenemist turvamehe valvsa pilgu all postkastide moodi kappi toppima ja suurt kapi võtit poes ringi vedama, nagu ühes Peterburi toidupoes kunagi pidi.

7/24 oli lahti see asutus. Vist. Millalgi küsisin kassas istuvalt naisdaamilt, millal neil pood kinni pannakse. (Noh et siis teab, millal peaks vett ja muud värki hotelli vedama jne). Müüja ei saanud aru, et mismoodi kinni. Lõpuks siis raputas pead lihtsalt.

Populil on mission statement ka: "Only at Populi, delicious food, replacing the home-made products with price and quality is cooked right in front of customers. Hurry up, we are here to satisfy your demands."

Seal me siis rahuldasime oma vajadusi peamiselt ja vedasime mineraalvett ja saia ja juustu ja kirsse ja muid vilju ja natuke rohelist limonaadi hotelli. Mingi päev ostsime sellised tüüpilised gruusia juustusaiad ehk hatšapurid ka, aga need ei olnud eriti söödavad. Juust seal saia sees ei olnud eestlase maitsele päris. Selline jube hapu. Aga neile meeldib, obviously, sest tänaval oli suht tihti näha igasuguseid inimesi nende saiadega kõndimas, suvalistest nolkidest ülikonnastatud ametnike või krt teab kelleni. Ja hatšapuriputkasid oli ka päris palju.

Kirsid või murelid või mis nende nimi ongi, olid jube head. Eestis ma pean enamasti kirssidele suhkrut peale panema. Populist sai neid ja tänavamüüjatelt ka. Tänavalt oli odavam.

Kebab oli ka hea. Mingist putkast leidsime esimesel (vist) päeval. Ma oleks hea meelega veel ostnud, aga ei olnud seal putkas seda enam järgmistel päevadel. Käisime ikka iga päev korra vist kontrollimas. Gruusiast said raudselt kõik kanad ja muud loomad otsa.



Populist leidsime vähemalt ühe söödava kohaliku suitsujuustu. Sellised väikesed pulgad. Kogus oli ka piisavalt väike. Toas külmkappi polnud ja iidvana konditsioneeri ehk mõnukasti ehk Kriigajaani jahutusvõime oli piiratud. Nii et tuli osta asju, mis järgmiseks päevaks halvaks ei läheks. Lõpuks oli sellest juustust (ja hiidbarankadest) ikka jube kõrini.

Paari Populi valmistoitu proovisin ka. Mingi riisi ja kana ja maisi ja värkide segu. Täitsa tehtav. Küsisin Lasha käest kahvli ja.. Dude pakkus taldrikut ja mikrolaineahju ka, aga ma olen väga vähenõudlik, võtsin kahvli ja kobisin oma tuppa. (Ta raudselt mõtles, et me oleme mingid suhtlemishälvikud, ei taha rõdule istuma ja jalgpalli vaatama minna ega midagi.)

Juustu võib muuseas ka nii müüa.

Kerjuseid on ka

Kerjuseid tundub Tbilisi olevat peamiselt kolme tüüpi.

Esiteks see kõige "tavalisem" variant. Inimene lihtsalt istub/seisab/käib oma mütsi ja pühapildiga või millega iganes ja pomiseb midagi, kui temast mööda käiakse. Või siis astub sulle kuskil tunnelis lihtsalt teele ette ja küsib raha. Väga agressiivseks ei lähe ja sõimama ei hakka tavaliselt. Ei näinud ka, et keegi eriti raha oleks andnud neile mu meelest. Üks vana naine tuli millalgi ligi, käis natuke aega järel ja hakkas midagi vene keeles seletama. Ma ei ole kindel, kas ta tahtis üldse raha või midagi muud, sest mu vene keele oskus eks.. Niipalju sain aru, et "Ahhh, juba kümme aastat.. (hunnik arusaamatut juttu) ... ei ole Moskvas käinud ja kuidas nii saab... devotški."

Teiseks igasuguste ära lõigatud kehaosadega inimesed, kes istuvad kuskil ja halisevad. Neid ei olnud just kõige parem vaadata, kui aus olla. Mädanevatest jalgadest muude suhteliselt jubeda välimusega osadeni. Neid õnneks väga palju ei olnud, tuli teatud kohtadest lihtsalt eemale hoida. Uhh. Jah.

Kolmandaks lapskerjused. Selliseid, kes juurde tulevad ja järel käivad ja paluvad, eriti ei näinud. (Kui välja jätta see kari väikseid poolpaljaid nolke, kes ükskord krt teab kust välja kargasid, ligi jooksid ja "telefonikaaaaarti, fotoaparaaaaaati!" karjuma hakkasid. Aga need ei pruukinud kerjused olla üldse. Äkki neil oli lihtsalt igav.) Tavaline asi tundus olevat see, et lapsed pannakse keset tänavat mingi tekinäru peale maha, kus nad siis päev otsa lesima peavad ilmselt. Igasuguses vanuses paistis neid seal. Väiksemad peamiselt siiski. Kes nende vanusest aru saab täpselt.. Paistsid rohkem mustlaste või kurdide või mingite natuke tõmmumat sorti rahvaste moodi. Tundus, et lastel endil oli ikka suht ükskõik kõigest. Enamik oli mingi teki sisse keeranud ennast ja magas, või üritas vähemalt. Suht õudne ikka. Istu sellise kuumusega keset tänavat päevad läbi..

Häirib tegelikult siiski see, et...

... Gruusias kõik suitsetavad. Kogu aeg.

Nagu näiteks siin.




Ma ei saa aru kas neil on igav or what. Või on see ka mingi kirjutamata reegel, et peab suitsetama, muidu ei ole normaalne inimene. Nagu see, et ilus auto peab olema. Millega saaks kogu aeg tuututada tänaval.