Lennujaam

Tbilisisse ja sealt ära saabki vist ainult öösel.
Igatahes meie lend Riiga läks millalgi at stupid o’clock, nii et lennujaamas pidi passima ikka mõned korralikud tunnid jälle. Kuna me ei tahtnud Aleko juurde minna (suhtlemist ja inimesi oli üheks päevaks piisavalt juba) ja lasime end otse lennujaama sõidutada, siis tuli niisama aega surnuks lüüa. Suur osa sai surnuks löödud valuutavahetusputka juures oodates. Töötajal oli vaja seal mingite tontidega tegeleda või niisama lobiseda, või krt teab, mida nad seal tegid. Jube palju aega läks igatahes, enne kui oma larid ära vahetada saime.



Uus lennujaam on päris suur ja kena ja klaasist ja puha, aga süüa eriti kuskilt ei saanud öösel. Üks kiirtoidukoht oli lahti veel. Friikartulid, hurraaaaaa!


Jäime pärast sinna veel istuma, kuna kuskile mujale nagunii polnud minna eriti. Kõrvallauas istus kaks liibuvate särkidega noorhärrat, kes tahtsid suhelda pisut. Tavapärane „where are you from?“ – „Estonia“ dialoog, mille peale tüübid hakkasid itsitama ja sõid edasi, aeg-ajalt meie lauda pilku heites. Tundus, et lennujaama töötajad olid, kuna nad mainisid mingi hetk uhkelt, et kui me kohvi või midagi tahame, siis nad saavad tasuta kõike. Ära minnes pani üks tüüp oma pooliku nätsupaki meie lauale ja soovis viisakalt häid jõule.

Lennujaama poest ostsime veini.


Lennukis tõusis päike.



The end.

Mtatsminda

Gruusia-Georg küsis millalgi kuskile jalutades, et kas me seal üleval mäe otsas oleme juba käinud. Sel hetkel ei olnud, aga plaanis oli minna.

Mtatsminda (მთაწმინდა) ehk Püha mägi on Tbilisi kesklinnast ilusti näha ning selle otsas on 275-meetrine telemast, lõbustuspark, kirik ja väike surnuaed, kuhu on maetud hulk kuulsaid gruusia poeete ja muid tegelasi. Surnuaeda me vist ei näinud. Me ei otsinud ka muidugi.

“Mtatsminda hill has been a popular fun spot in Georgia for generations.”

Kesklinnast vaadates paistab suhteliselt lähedal, aga ronimist on tegelikult jube palju. Mööda pidevalt tõusvat tänavat kõigepealt. Vahepeal pidime pargis istuma natuke. Ja siis edasi ja edasi ja edasi ja edasi ja edasi mööda treppe. Loomulikult me läksime kõige kuumemal päeval sinna.

Koduleht ütleb, et “the route from downward to upward is possible to be overcome by the physically fitted people, but traveling from upward to downward is further convenient.” Ja nii ongi.

Üles saab tegelikult auto või köisraudteega ka, aga esimest meil ei olnud ja teine ei paistnud töötavat, nii et 800 meetri kõrgusele Mtatsminda parki tuli ikka jalgade abil minna. Georg oli ka arvanud, et meie kui noored inimesed jõuame üles ilmselt küll. Üles me saime ja alla ka ning vahepeal jõudsime isegi pargis veel ringi käia, nii et ju me siis ikka oleme “physically fitted” natuke.

Here’s a fun fact: Vanasti oli Mtatsminda Park populaarsuselt kolmas lõbustuspark Nõukogude liidus. Moskva Gorki Park oli esimene.

Park on päris suur, üle ühe ruutkilomeetri, ja igasuguseid atraktsioone on seal, including what Georgians consider Europe's highest roller coaster (60 meetrit). Me ühegi asjanduse peal ei käinud. Niisama oli ka tore.

Atraktsioonidele lisaks on vaade linnale sealt päris kena jällegi. Tasus ronida küll.

Tbilisi botaanikaaed

Juhuslikult linnas kohatud eestlane soovitas kindlasti botaanikaaias ära käia. Ja kuna Narikala kindlus, kuhu nagunii oli plaanis minna, on sealsamas kõrval..




Aed ise on 100+ hektarit. Suhteliselt suur jurakas, aga üles leida oli seda jurakat natuke raske. Palav oli ka. Obviously.

Hakkasime mingi hommik (pärast saia, muna ja aprikoosimoosi söömist ja paar tundi laual seisnud kergelt haisva keeduvorsti viisakat ignoreerimist) minema, väävlivannide poole, in the general direction of the garden thingy. Kohale eriti ei jõudnud, küsida tuli kohaliku lapsega jalutava naise käest. Naine jalutas koos meiega tagasi ja suunas meid lagunevate majade vaheltläbi mingi ehitusplatsi või niisama üles kaevatud aukude poole.



Mingi hetk läks „tee“ ikka eriti imelikuks, nii et tuli veel ühe neiukese käest küsida, et kas me ikka oleme õiges kohas. Selleks hetkeks olid teele tekkinud veel suuremad liivased kraatrid, kust oli üle visatud paar kitsast lauda, ja kraatrite ääres töötasid paljaste torsodega karvased mužikud. (Paljad torsod olid arusaadavad, kuna kuradi palav oli ikka). Õige koht oli jah, kraatritest tuli lihtsalt mööda laudu üle ronida. Tundus, et mužikutel oli põnev vaadata. Our pale European asses.

Botaanikaaia väravas seisis veel üks mužik ja müüs pileteid ja valvas. Mužikul oli kõver mõõk ka küljes.

Tbilisit tutvustav koduleht ütleb, et aias on igasuguseid haruldasi asju, sealhulgas “Iberian Iris that is at the brink of extension.”










Aias tuli pärast kogu seda mäkke ronimist (Tbilisis tulebki ainult mäkke ronida pidevalt mu meelest) natuke aega pingil istuda, et normaalseks saada uuesti, kuna temperatuur oli selline kõrgemapoolsem, nii 40C umbes.







Aias teisi inimesi eriti ei näinud. Välja arvatud üksik aiatööline ja kari kohalikke, kes vedelesid kose all vees.

Vaade linnale oli täitsa ilus sealt ülevalt.

Kartlis Deda ehk 20-meetrise Gruusia Ema alumiiniumist backside on ka päris kena.








Ja siis me tulime alla ja läksime kuskile mujale.


The end.