Lähme siis mingi hommik esimese korruse antiiksöögituppa nagu ikka, oma igahommikust saia ja aprikoosimoosi sööma, ning lauas istub kaks valges särgis härrasmeest. Kobiseme siis vaikselt "morning" või midagi siukest, vaatame kuhu istuda ja räägime midagi omavahel, kui üks džentelmen äkki küsib: "Kas te räägite eesti keelt vä?" Mille peale ma hakkasin loomulikult kohe poolpaaniliselt mõtlema ega me mingeid nilbusi ei rääkinud. Mida meil mõnikord ikka juhtub.
Edasiste söögilaua-jutuajamiste käigus tuli välja, et jutukam härra konsulteerib seal Gruusia tervishoiuministeeriumi või midagi sellist. Ja et nad ei ole eilsest vastuvõtust või mingist üritusest veel päris kaineks saanud. Ja et mis me arvame, kas see on hea asi, et Gruusia peredes naised istuvad peo ajal eraldi lauas. (On küll hea apparently, sest mehed räägivad igavat meestejuttu, või mis see põhjendus oligi). Ja et Gruusia naine on kodus tegelikult see, kes mehele luuaga pähe annab või midagi sellist. Kõik detailid ei jäänud meelde, mehele meeldis palju rääkida. Ja me siis pidime rääkima, kes me oleme ja mis me teeme ja kas me Gruusia veini oleme juba joonud ja kindlasti tuleb minna sauna, sest muidu nagu ei olekski Gruusias käinud, aga enne minekut ei tohi viina juua, ja miks me üldse Gruusias oleme ("noh meil on see traditsioon, et igal suvel me üritame leida sellise mitte nii populaarse turismikoha, eelmine aasta olime näiteks Ukrainas" jne jne. Seda juttu tuli ka päris palju igal pool rääkida).
Kogu selle kultuurse vestluse tulemus oli, et džentelmen lubas meid veini jooma viia, kui tal tähtsad kohtumised ja värgid lubavad.
Selle lubaduse tulemus omakorda oli see, et pidime koos džentelmenidega minema Tsminda Sameba katedraali juurde, mis meil hotelli aknast paistis ja kuhu meil nagunii plaan oli minna.
Kokkulepe oli, et hakkame millalgi pärast hommikusööki minema. Läksime siis oma tuppa, panime kirikuriided selga, sest seal oleks lühikesed püksid tõesti natuke sobimatud olnud ilmselt, läksime alla, istusime diivanile ja ootasime meeshärrasid. Lasha (ahh, be still my heart!) tuli ütlema, et "this man with long hair" käskis öelda, et ta tuleb alla varsti, või midagi sellist. Mul ei olnud oma tulevase abikaasa ja lemmikgrusiini silmitsemise ja talt mõttes särgi eemaldamise ajal eriti aega kuulata.
This man with long hair tuligi alla varsti. Teine mees oli "ära kadunud", nagu selgus.
Kiriku juurde jõudmisega läks aega natuke. Palav oli. Kõigepealt tuli üle tee saada, mis loomulikult ei olnud tol hommikul ka eriti lihtne. Poolel teel jõudis kadunud mees järele. Ja siis nad tahtsid õlut. Meie ei tahtnud, mis tähendas, et me ootasime poe ees. Päris huvitav oli. Saime targemaks ka, sest paistis, et mees jagas seda Gruusia värki. Panime kirikus ilusti küünlad ka mingi pühaku pildi ette põlema. Kõik oli gruusia keeles, nii et krt teab mis pühakut me täpselt austasime, aga päris kena oli. Tegime pilte ja puha, sest kiriku juurest on jube ilus vaade linnale. Päris palju tuli seista ja poseerida ka, sest kadunud mehe põhimõte oli et, "mis pilt see on kus inimesi peal pole".
Tagasiteel saime teada, et me näeme ikka vist erakordselt värsked välja. Džentelmenid olid arvanud, et me käime keskkoolis ja meil on parajasti koolivaheaeg, hence the travelling. "Paistavad nii noored, aga tuleb välja, et juba isegi koolis käinud ja puha."
Veinijoomisest kujunes tagasi alla linna jõudes granaatõunamahla ja õlle joomine välikohvikus. Millega kaasnes veel pisut kultuurset vestlust Gruusia ja grusiinide ja järgmiste reisisihtkohtade ja islami ja naiste ja müütide ja legendide ja Prometheuse ja kindlasti veel mingite asjade teemal.
Väga hea mahl oli.
No comments:
Post a Comment