Dumb as a Dodo

No see lind on välja surnud, pidi siis ju natuke juhm olema, right?

Ühesõnaga täna ma räägin pikemalt naisdaamist nimega Dodo, kellel on kodus hostel nimega Dodo's Homestay (Marjanishvili 38) ning kes viisakalt öeldes on pisut närvihaige.

Lonely Planet ütleb, et "staying here is like being in an international hostel and extended-family home at the same time." - Mhm, ainult et see extended family on natuke peast segi. Või siis natuke rohkem kui natuke, kui selle perekonna peast rääkida. Niece'id ja cousinid ja second cousinid once removed ja kes nad seal kõik olid, olid ju päris kenad iseenesest.

Keegi kuskil ütleb, et Dodo on "pushy and odd but a sweet guesthouse owner". Sweet ja viisakas tundus ta mulle ka esimesed 10 minutit äkki. Tulin hommikul pritsivast peldikust tuppa tagasi ja seal istus üks naisdaam ja vestles Kerliga. Küsis ega ma juhuslikult vene keelt ei räägi. Kuna ta inglise keel tundus täitsa korralik, siis ma ei hakanud seletama ka nii vara hommikul, et tshut tshut ikka räägin, natuke retarded turisti vene keelega saab ikka hakkama. Istusime siis oma naridel ja kuulasime. Mis mulle meelde jäi, oli see, et jaa, teil Eestis on hea, aga meil ei ole, sest vaadake, mida meie crazy president on teinud.

Dodo läks mingi hetk ära ja me läksime teist peldikut otsima, kus pott ei oleks purskkaev ja jalad märjaks ei saaks. Kuuldavasti kuskil tubade juures pidi olema värskelt remonditud asi. Oligi, aga see oli vist erakordselt väikestele inimestele mõeldud, kuna ma pidin käed kõvasti vastu külgi suruma, et ära mahtuda. Ja ma ei ole just ka väga suur. Jalad märjaks ei saanud, küll aga muud osad, kuna kraanist vett lastes sain dušist kena sahmaka pähe. Aga noh, oligi palav.

Igal juhul otsustasime, et lähme ära ja otsime oma õige hotelli üles. Pakkisime seljakotid kokku, läksime välja, kus istusid Dodo ja Taani poiss, kellega me eelmisel ööl taksot jagasime, ning pakkusime Dodole raha. Et me nüüd läheks ära ja aitäh jne. Dodo raha ei tahtnud, kuigi ma üritasin ikka rääkida, et no aga me lähme nüüd ära ja oli tore ja me ikkagi lähme ära nüüd. Dodo ütles selle peale, et "you will come back, my guests always come back" ja hakkas seletama, et kellegi kallis jalgratas oli öösel hoovist ära varastatud. Tee siis selgeks, et me suht kindlasti ei tule tagasi. Üritasin veel viimast korda raha toppida talle, aga ei tahetud. Mõtlesin siis, et äkki see ongi see kuulus Gruusia külalislahkus ja kuna me olime vaevalt pool ööd seal, äkki siis Dodo on tõesti odd but sweet ja lasi meid niisama heast südamest oma narivooditesse magama. What a mistake-a to make-a.

Kolm päeva hiljem tuli Dodo meile öösel hotell Charmi järele.

Lasha (ahhhhh!) tuli ukse taha (ehmatas seejuures Kerlit natuke :D) ja ütles, et some woman wants to talk to us. Me ei osanud alguses midagi mõelda, ühtegi naist isiklikult ei tundnud ka Gruusias ja.. Läksime siis alla ja seal seisis meie Dodo, keda me esimese hooga ära ei tundnud. Kes siis kõike meeles pidada jõuab eks. Liiga palju uusi nägusid kolme päeva jooksul.

Dodo oli väga solvunud selle peale. "Why don't you remember me?!" Pika ja suhteliselt ühepoolse vestluse (kuna ta ei lasknud meil eriti midagi öelda) tuum oli see, et me oleme nõmedad vargad ja pätid ja kaabakad ja miks me niimoodi ära läksime ja kas me arvame, et ta on loll vä, et ta on 75 või kui-palju-iganes, aga ta ei ole crazy ja mis meil viga on ja mis mõttes te pakkusite mulle raha ja mis mõttes ma ei võtnud ja mis mõttes teil olid kõik asjad kaasas ja mis mõttes te ütlesite mulle, et te lähete ära ja mis te arvate et ma olen loll vä. Ja tema oli kolm päeva muretsenud, et kuhu me jäime. Meil oli üldine bewilderment, mille saab kokku võtta sõnadega "wtf, naine, misasja sa ajad."

Kokkuvõttes andsime talle selle kuramuse raha, mida ta kolm päeva tagasi oli keeldunud vastu võtmast. Selle sõitis ta ilmselt taksoga maha, kuna hiljem saime "Charmi" omanikult teada, et Dodo oli juba kaks korda seal käinud, kui me väljas olime, ja käskinud meie passidest koopiad teha, kuna me oleme vastikud väiksed pätid, kes jooksevad kindlasti maksmata minema ja üldse me oleme jube kahtlased, kuna meil on ainult üks seljakott kaasas. (Eriti loogiline argument mu meelest). Meie sõimamise kõrvalt oli Dodo muuseas tahtnud hotelli samovari ära osta, aga vist ei õnnestunud.

"Charmi" perenaine ütles hiljem, et teisel pool jõge elavad inimesed ongi kõik natuke imelikud.

Dodo majapidamist soovitada ei julgeks igatahes. Hind ei ole kogu selle jama eest ka just kõige odavam. Ja alati on see oht, et Dodo tuleb teile järgi ja hakkab karjuma.