Igatahes meie lühikesed püksid äratasid kummaliselt palju tähelepanu. Püksid ei olnud ju üldse obscenely lühikesed. Prink kann ei välkunud igal sammul ega midagi. Täitsa viisakas pikkus oli. Ja tänavatel oli ikka mõningaid teisi ka lühemate seelikute ja pükstega. Vähe, aga oli.
Kesklinna tänavatel lihtsalt vaadati. Eelkõige jalgu. Palju. Eriti meeldis mulle see hetk, kui mingil väiksemal tänaval sõitis mööda autotäis noorhärrasid. Kirikut nähes peavad nad teatavasti risti ette lööma, sest religioon on oluline. Juht siis vaatab, näeb kirikut, teeb oma ristimärgi, näeb meid (ehk siis jalgu), paneb pea aknast välja, karjub gamarjoba! ja ajab pöidla püsti. Väga armas ja südantsoojendav oli tegelikult.
Suurema maantee ääres panid autojuhid pea aknast välja ja lasid signaali. Kogu aeg. PALJU. Päris naljakas hakkas lõpuks. Enamvähem nagu see stseen Little Miss Sunshine'ist, kus neil värk natuke rikki läheb ja enam vait ei jää. Üle tee saamine on seal nagunii päris keeruline, kuna foore ja sebrasid ei ole ja seisma niisama heast südamest ei jää keegi. Mis tähendab, et tee ääres tuleb seista... ja seista... ja seista... (samal ajal käib innukas tuututamine) ja oodata, kuni autodevool natuke hõredamaks jääb, ja siis joosta. Grusiinide rahvussport võiks see olla.
Selle tee ääres möödus mitmeid lõbusaid minuteid.
Valmistub üle tee sprintima, unustamata samas, et alati tuleb olla seksikas ja fierce.
Mu lemmikkostüümi auhinna saab see kõige äärmine noormees.
Lühikesed püksid on imelikud, aga äärmiselt läbipaistvate trussikutega keset linna purskkaevus olla on väga okei.
No comments:
Post a Comment