Kuna tänapäeval ei ole kronoloogiline järjestus enam moes, siis ma vahepeal räägin meie viimasest päevast Gruusias.

Viimane päev Gruusias oli selline, et pidevalt oleks tahtnud vaimustusest kiljuda. Ja ei, ma ei räägi Lashast praegu. Kuigi nagu ma vist kuskil juba mainisin, siis hotellist viimast korda ära minnes oli tal parajasti särgita hommik (ei olnudki vaja mõttes eemaldada seda) ja ma sain kallistuse ja musi ja ahh, my ticky ticker ühesõnaga.

Gruusia loodus on ka jube ilus.

Organiseerisime oma asjad nii, et viimasel päeval, kui hotellist tuli nagunii välja tšekkida, oleks meil midagi teha (lend läks alles öösel) ja ei peaks seljakotiga mööda 40-kraadist linna lonkima. Käisime enne millalgi Rustavelil reisibüroo moodi asjas uurimas, et milliseid ekskursioone olemas on.



Natuke läbirääkimisi büroo kahe tibiga ning mõned telefonikõned ja sularahategingud ja otsustasime, et lähme Kazbegi külla (mille nimi 2006. aastast jälle Stepantsminda) ja vaatame kõike, mis teel ette jääb. (Küla on umbes 150 km ehk kolm tundi sõitu Tbilisist, 17 km Vene piirist). Päevane ekskursioon selline. Piirkonna kõige kuulsam mägi on Kazbek, gruusia keeles მყინვარწვერი (on ju ilusad tähed?). Põhja-Osseetia piiri lähedal seisab see. 5000-midagi meetrit kõrge. Prometheus oli sinna külge aheldatud, nagu nad räägivad. Mägironijatele meeldib ka väga.

Tbilisist Stepantsmindasse viib Gruusia Sõjatee. Stepantsminda ise on 1740 m kõrgusel. Korralik mägiküla selline. Igas kandis on mäed. Jube imelik. Teistmoodi. Rohelised mäed ja rohi ja aasad päike paistab ja samas kõrval on liustikud ja lumised mäetipud.

Autoaknast tuleb jahedat õhku, mis tundub tükk aega jube veider, kuna Tbilisi saunalaadse õhuga on juba ära harjunud. Ainult kolm tundi sõitu ja nii suur temperatuurivahe. Tbilisis elav tibi, kellega me seal rääkisime natuke, ütles et ta läheb alati suveks linnast ära ja tšillib mägedes. Ei imesta. Jube ilus on ikka.

Igasugust värki nägi teel. Kõrvad läksid ka pidevalt lukku. Mägiteed ja asjad ikkagi..

Järved olid hästi sinised.

Sellist valget mineraalivärki voolas päris palju igal pool. Tundus suht vesine sodi, aga libe ei olnud üldse.

Venelaste tehtud mälestusmärk, mis tähistab Gruusia ja Venemaa igavest sõprust. Jajah.

Seal oli ka üks pikemaid peatusi, kuna pilte tuli teha ja kiljuda natuke, sest vaade oli ilus. Ja siis saabus sinna veel paar austraallast ja meie autojuht hakkas nende omaga juttu ajama. Me siis vestlesime natuke austraallastega. ("So why Georgia? Well, we have that tradition that every summer we try to.." jne jne jne).

Mineraalvett saab võtta. Maa seest tulevat kihisevat jooki on suht sürreaalne juua.

Teel on mõned väikesed külad. Väga vaesed näevad välja. Turism vist ongi ainuke asi seal, mis natuke sisse toob. Taksod ja võõrastemajad ja üksikud poed, kust meie autojuht limonaadi ostab.

Kuna kohalikku majandust peab ikka toetama, siis andsime ka oma panuse turismiarendusse ja ostsime lambamütsid. Lahedad karvased. Loodetavasti need mõne aja pärast ei lõhna nii tugevasti lamba järele enam ja võib kilekotist välja ka võtta..

Lehmad on igal pool. Kahesajandat keset teed tšillivat lehmakarja nähes oled juba suht kindel, et Alexi džiibi esiklaasi lõhkus ka mõni selline loom ära.

Laviine ja muidu igasugu varinguid pidi piirkonnas palju olema. Tunnelid olid selleks ehitatud. Alex tahtis meile ühte tunnelit seestpoolt ka näidata ja sõitis autoga sealt läbi. Tunnel haises ja seal oli üks lehm. Pildile ei jäänud küll, kuna ta tuli suht ootamatult vastu ja ma ei jõudnud reageerida. Autojuht õnneks jõudis.

Teel jäi ette veel Ananuri kindlus, kus autojuht kinni pidas, meie pilte tegime ja ma putkas pissil käisin.

Džvari kirik (6. sajandist)

Aragvi ja Mtkvari jõgede ühinemiskoht. Mtsheta (mis kunagi oli Gruusia pealinn) on seal all paremal.

Stepantsmindasse jõudes seisame keskväljakul ja vaatame natuke ringi. Alex joob limonaadi. Kerli istub džiibi rooli. Müügiputkad on väljaku ääres. Mõni võõrastemaja paistab. Hobuseid saab laenutada. Üksikud taksojuhid Nivade ja Žigulidega seisavad ja ootavad turiste. Mäed on igal pool ümber.

Edasi tuleb üles mäkke minna. Sest seal on üks Gruusia pühamaid ja vanemaid kirikuid, Gergeti kolmainsuse kirik, mida kõik peavad nägema ja pildistama, ja ilus vaade ka.

Meile küll väga meeldib kõndida ja me olime seda terve nädala juba teinud ka, aga jumal tänatud, et Alexile autoga sõita meeldis. See tee, mis üles viis, oli müstika.. Mudane ja künklik ja kitsas õudus. Kuidas sellisel üldse sõita saab, ma ei saa siiani aru. Auto perutas nagu pöörane loom. Tagaistmel pidin pidevalt vaatama, et pead vastu lage või akent ei lööks. Lambamütsid lendasid pidevalt istmelt maha. Kergelt merehaigeks hakkas lõpupoole jääma juba.

Mäkke sõites paistab auto aknast korralik naturaalmajandus. Igal pool on sead, lehmad ja kanad.

Üles jõudes läksime kergelt peast segi jälle. Ilus oli noh. Gergeti ja mäed igal pool ümber ja lumised tipud ja samas rohelised aasad..

Alex tšillis teiste autojuhtidega eemal, kuni me "the hills are alive" stiilis pilte tegime ja muidu ringi vaatasime.

Mäe otsast alla tulles arvas Alex, et võiks minna tema sõbra juurde teed jooma. Sõbral oli väike võõrastemaja, nagu selgus.

Viie minutiga kaeti meile laud ja jõime teed ja sõime puuvilju ja mingeid kohupiimakukleid, mille ma oleks kõik hea meelega üksi ära söönud. Või siis kotti pannud ja kaasa võtnud. Head olid noh. Söömise ajal kuulasime gruusia keelt, mis veidral kombel kõlas erinevate inimeste suus suht erinevalt. Vahepeal rääkis Alex meile igasugustest seinal rippuvatest Gruusia vidinatest.

Inimesed olid kõik jube sõbralikud ja tahtsid suhelda.

Võõrastemaja perenaine näitas meile suht esimese asjana fotosid Alar Sikust (kes ronis kunagi Kazbeki otsa) ja oli ise jube õnnelik, et näe, Eesti!

Lisaks oli seal poiss, kes minu meelest nägi välja natuke nagu üks tegelane "Kiirabihaiglast", aga Kerli arust nagu strippar Marko.

Siis veel üks tibi, kellega me natuke pikemalt juttu ajasime. Tibile meeldisid mu juuksed ja meie heledad silmad, meile meeldisid tema tumedad kiharad loomulikult. Ja ta ei jõudnud ära imestada, et me 20-midagi oleme. Ta oli apparently arvanud, et 17 kõige rohkem. Küsis meie kohta ja rääkis, et ta tahaks ka ülikooli minna ja reisida ja igasuguseid asju teha, aga vist ei saa. Ja et tüdrukud abielluvad seal ikka üsna noorelt ja et talle ei meeldi see eriti.

Ja siis oli veel üks dude, keda me ei saanud eriti normaalse näoga vaadata, sest ta lihtsalt nägi nii naljakas välja. Ja oh seda häda, kui me peame korraga naeru maha suruma hakkama. Mõlemad teavad, mida teine mõtleb ja mis täpselt naljakas on... Elu on näidanud, et see ei lõpe hästi.


Võõrastemajas oli lisaks muudele vidinatele riiulil väike lipp..

Ja siis üks natuke suurem teisele korrusele viiva trepi kõrval..

Võõrastemaja omanikud ja külalised ja meie giid ja igasugune muu rahvas, kes pildile tahtis tulla.

Tagasitee oli üks sürreaalsemaid ja ilmselt ka ilusamaid kogemusi üldse. Kirjeldada seda nagunii ei ole võimalik eriti hästi. Fotodest ei ole ka kasu. Videost ilmselt natuke rohkem, aga ka mitte päris.. Üks selliseid hetki, mille tahaks mingit moodi kuskile salvestada koos helide ja piltide ja valguse ja lõhnade ja emotsioonide ja kõige muuga, ja siis hiljem vaadata, kui meelest ära minema hakkab.

Kui ma jube osav poeet või muidu hull kunstnikuhing oleks, siis ma äkki oskaks seda paremini kirjeldada..

Päike hakkas vaikselt madalamale vajuma, kui me mägiteid mööda tagasi Tbilisi poole sõitma hakkasime. Valgus ja varjud mäekülgedel olid hoopis teistmoodi kui tulles.. nagu teine maastik oleks kohati olnud. Keegi ei räägi enam midagi ja autos mängib gruusia rahvuslik muusika, selline aeglane.. Vaatad aknast välja ja mäed jooksevad mööda ja mäenõlvadel on lambad ja roheline on kõik.. suuresti tänu sellele muusikale tekkis see kummaline meeleolu ma arvan...

Tee ääres on jälle müügiletid. Alex teeb ühe juures peatuse ja ütleb, et ta läheb ostab meile "Gruusia Snickersit." Meil oli hetkeks juba hirm, et nüüd tuleb jälle ülimagusat šokolaadi süüa nagu pärast tema esimest poepeatust, kuna ei saa ju öelda, et me ei taha. Aga Gruusia Snickers on tegelikult pähklid viinamarjasiirupis. Pähklid on niidi otsa aetud ja siis viinamarjamahla sisse kastetud. Churchela on selle nimi.

Alex oli kokkuvõttes väga asjalik giid. Teadis kõikidest olulistest vaatamisväärsustest igasuguseid asju ja tahtis muidu elust-olust ka rääkida. Näiteks saime teada, et grusiinil peab olema uhke auto, muidu ei saa elada. Maja võib olla vildakas, aga auto peab ilus olema. Ja et ta viskas pärast Vene-Gruusia sõda kõik oma vene muusika plaadid ära. Ja et Šaakašvilil on omad vead, aga üldiselt teeb häid asju. Kõige rohkem meeldis talle kui autoga raha teenivale inimesele see, et miilitsad ei peata sind enam mitte millegi eest raha küsimise eesmärgil suvalisel hetkel kinni.

Mees nägi välja natuke päti moodi, aga see kuulus Gruusia sõbralikkus oli seal ka pidevalt olemas. Ostis meile šokolaadi ja viis oma sõbra juurde tasuta sööma ja teed jooma ja pakkus, et ta võib aidata meil veini osta koju kaasa ja ilmselt oleks meid kokkuvõttes enda poole hinkaleid ja hatšapurit ja värki sööma ka kutsunud, aga me tahtsime lennujaama siiski minna. Terve päev suhtlemist ja värki väsitas suht ära. Päike oli juba enam-vähem loojunud, kui me Tbilisisse tagasi jõudsime. Lennujaamas vaikselt inimeste vaatamine tundus päris kena selleks hetkeks juba. Loodetavasti me ei solvanud teda sellega väga rängalt. Igal juhul saime telefoninumbri ja meiliaadressi, juhuks kui meil kunagi jälle ekskursiooni vaja on. Nii et kui keegi Gruusiasse läheb, siis seda meest ja tema džiipi võib soovitada küll.