Gruusia (29. juuni - 7. juuli, 2010)

Esimene öö Tbilisis oli kuum ja natuke naljakas.

Kui me toanaabriga pärast 11-tunnist Riia lennujaamas passimist, iga 5 minuti tagant kella vaatamist ja umbes 3-tunnist lendu lõpuks öösel Tbilisis maandusime, saime suht ruttu aru, et hotellist ikka ei tulnud meile vist keegi vastu, nagu nad lubanud olid. Hea uudis oli see, et seal ei lenda sulle kohe peale kari karjuvaid (piraat)taksojuhte ja niisama autodega mehi, kes kõik tahavad sind sõidutada ja sõna "ei" eriti ei taha tunnistada. Eelmisel aastal Krimmis ehmatas see päris korralikult ära alguses. Gruusias on inimesed jube sõbralikud küll, aga sellist väsitavat pealetükkivust ei ole.

Ühesõnaga, kõigepealt oli vaja kuidagi lennujaamast linna saada. Peale meie sebis seal veel üks paarike Taanist, kellega me passikontrollis olime rääkinud. Kokkuvõttes sõitsime kõik ühe taksoga nende hotelli. Lihtsam tundus nii.

Esimene öö möödus meil niisiis kohas nimega Dodo's Homestay. Tagantjärgi on jube hea irvitada. Tegelikult oli juba siis jube hea irvitada. Mida me seal öösel tegime ka, ja ilmselt äratasime oma itsitamisega palja magava ameerika poisi üles.

Kerli got the giggles.





Dodo on väike, 70-midagi naisdaam, kellel on kodus hotell. Meid pandi läbikäidavasse tuppa, kus magas eelpool mainitud ameerika poiss. Palav oli, nii et riideid tal seljas väga palju ei olnud. Selle peale tabas meid loomulikult kohe esimene itsitushoog. Teine tabas siis, kui me hambaid pesta üritasime. Kraanist vett lastes said jalad märjaks, kuna kuskilt müstilisest kohast voolas terve põrand täis. Peldikupotist voolas ka vett, aga mitte õigest kohast ja mitte siis, kui vaja oleks olnud. Ameerika poiss käis hommikul läbi akna õue ja tagasi. Ta vist ei julgenud itsitavate tibide toast läbi minna. Dodo osutus hiljem natuke psühhopaadiks, kes tuli meile kolme päeva pärast öösel uude hotelli järgi. Tahtis teada, miks me ära läksime, miks me nõmedad pätid oleme ja tahtis samovari ära osta.

PS. Lennukis olid lisaks meile veel mõned eestlased. Ja siis veel mõned. Ehk siis terve FC Flora, kes läks Gruusiasse mängima. Päris lõbus oli.