Teine hotell oli palju parem kui esimene. Psühhopaate ka polnud

Pärast hullu Dodo juurest lahkumist, hullus kuumuses (millega harjumine võttis natuke aega) takso otsimist, täitsa mõistlikule taksojuhile vajaliku tänava nime hääldamist (Chakhrukhadze) ja kaardi abiga seletamist (mida tegi Kerli, sest mina kaarte ei loe ja olen muidusööja) ja taksoga Tbilisi vanalinnas orienteerumist (taksojuht pidi vahepeal teistelt taksojuhtidelt ja muudelt meestelt teed küsima) saime lõpuks oma õigesse hotelli ka.

Hotell "Charm". Suht väike, 7 tuba, aknast nägi Saakashvili paleed. Asukoht oli hästi hea, jala sai igale poole. Omanik oli tore naine, kes kolmanda päeva lõpuks hakkas meid kutsuma suht nunnu hellitusnimega. "My go-gos." Vähemalt ma arvan, et see oli hellitusnimi. Kõlas nunnult igatahes. "These are my go-gos.." Kui see tegelikult tähendas "kahvatud idikad krt teab mis riigist", siis ma annan andeks, sest tundus armas.

Teel hotelli tuli iga päev mitu korda natuke aega ülespoole ronida. Päris kuum tunne oli alati kohale jõudes. Mingisugune klooster või sarnane asutus oli hotelli vastas, mis seletab neid nunnasid..

Chakhrukhadze 11.

Hotelli aknast. President elab seal.

Toas oli konditsioneer ka, õnneks. Jube kuumaks oleks ikka läinud ilma. Konditsioneeri teiseks nimeks sai mõnukast. Mõnukasti ees sai jahutada oma kanakebabi, aeglustada šokolaadi sulamist ja kuivatada pluusi.

Suht rahvusvaheline seltskond oli hotellis. Esimene külastaja, kellega me esimese hommikusöögi ajal rääkima hakkasime, küsis alustuseks et "onko täällä kahvia?" Kuna me ei jäänud selle peale lolli näoga vahtima, siis ta järeldas, et me vist oleme eestlased. Siis oli veel kaks iirlast, üks ameeriklane ja kaks eestlast. Peale meie tähendab. Aga nendest härradest ma räägin hiljem pikemalt.

Hommikusöök oli toas, kus oli antiikmööblit ja imelikke vidinaid igal pool natuke liiga palju. Söögiks oli järjekindlalt iga päev keedetud muna, sai ja aprikoosimoos (mis oli jube hea), lõik keeduvorsti ja juustu ja kamakas võid. Viimast kolme me ei söönud. Muidu oli kena.

Söögituba. Enamik antiik- ja muid iluvidinaid ei paista välja.

Hotelli juures oli kõige toredam asi hotelliomaniku poeg nimega Lasha, teise nimega "minu lemmikgrusiin ja tulevane abikaasa", kes ka hotellis töötas ja keda ikka trepi peal ja kohtades nägi vahepeal. Be still mah heart. Mulle ilgelt meeldis algusest peale see, et tüüp paistis selline tagasihoidlik ja vaikne ja natuke häbelik (aga võib-olla ta lihtsalt kartis inglise keelt rääkida või midagi), aga samas tundus millegipärast, et tibide hulgas ta on päris populaarne. Lahe kontrast oli selline. Naeratas ka alati ilusti. Viimasel hommikul, kui me ära minema hakkasime, oli tal ilma särgita hetk parajasti (hommik oli ja palav oli noh!) ja ma sain põsemusi ja kallistuse. Issand jumal onju :D. Ma olin kohe valmis mehele minema ja väikseid grusiine tootma hakkama. Mida ma vist kaudselt vihjasin ka kirjas, mille ma talle tuppa jätsin. Good times.

Kuna Lasha on lahe, siis ma suitsetamise annan ka praegu andeks :P

PS. "Tere" on gruusia keeles gamarjoba.