Juhuslikult linnas kohatud eestlane soovitas kindlasti botaanikaaias ära käia. Ja kuna Narikala kindlus, kuhu nagunii oli plaanis minna, on sealsamas kõrval..
Aed ise on 100+ hektarit. Suhteliselt suur jurakas, aga üles leida oli seda jurakat natuke raske. Palav oli ka. Obviously.
Hakkasime mingi hommik (pärast saia, muna ja aprikoosimoosi söömist ja paar tundi laual seisnud kergelt haisva keeduvorsti viisakat ignoreerimist) minema, väävlivannide poole, in the general direction of the garden thingy. Kohale eriti ei jõudnud, küsida tuli kohaliku lapsega jalutava naise käest. Naine jalutas koos meiega tagasi ja suunas meid lagunevate majade vaheltläbi mingi ehitusplatsi või niisama üles kaevatud aukude poole.
Mingi hetk läks „tee“ ikka eriti imelikuks, nii et tuli veel ühe neiukese käest küsida, et kas me ikka oleme õiges kohas. Selleks hetkeks olid teele tekkinud veel suuremad liivased kraatrid, kust oli üle visatud paar kitsast lauda, ja kraatrite ääres töötasid paljaste torsodega karvased mužikud. (Paljad torsod olid arusaadavad, kuna kuradi palav oli ikka). Õige koht oli jah, kraatritest tuli lihtsalt mööda laudu üle ronida. Tundus, et mužikutel oli põnev vaadata. Our pale European asses.
Botaanikaaia väravas seisis veel üks mužik ja müüs pileteid ja valvas. Mužikul oli kõver mõõk ka küljes.
Tbilisit tutvustav koduleht ütleb, et aias on igasuguseid haruldasi asju, sealhulgas “Iberian Iris that is at the brink of extension.”
Aias tuli pärast kogu seda mäkke ronimist (Tbilisis tulebki ainult mäkke ronida pidevalt mu meelest)
natuke aega pingil istuda, et normaalseks saada uuesti, kuna temperatuur oli selline kõrgemapoolsem, nii 40C umbes.
Aias teisi inimesi eriti ei näinud. Välja arvatud üksik aiatööline ja kari kohalikke, kes vedelesid kose all vees.
Vaade linnale oli täitsa ilus sealt ülevalt.
Kartlis Deda ehk 20-meetrise Gruusia Ema alumiiniumist backside on ka päris kena.
Ja siis me tulime alla ja läksime kuskile mujale.
The end.
No comments:
Post a Comment