Lennujaam

Tbilisisse ja sealt ära saabki vist ainult öösel.
Igatahes meie lend Riiga läks millalgi at stupid o’clock, nii et lennujaamas pidi passima ikka mõned korralikud tunnid jälle. Kuna me ei tahtnud Aleko juurde minna (suhtlemist ja inimesi oli üheks päevaks piisavalt juba) ja lasime end otse lennujaama sõidutada, siis tuli niisama aega surnuks lüüa. Suur osa sai surnuks löödud valuutavahetusputka juures oodates. Töötajal oli vaja seal mingite tontidega tegeleda või niisama lobiseda, või krt teab, mida nad seal tegid. Jube palju aega läks igatahes, enne kui oma larid ära vahetada saime.



Uus lennujaam on päris suur ja kena ja klaasist ja puha, aga süüa eriti kuskilt ei saanud öösel. Üks kiirtoidukoht oli lahti veel. Friikartulid, hurraaaaaa!


Jäime pärast sinna veel istuma, kuna kuskile mujale nagunii polnud minna eriti. Kõrvallauas istus kaks liibuvate särkidega noorhärrat, kes tahtsid suhelda pisut. Tavapärane „where are you from?“ – „Estonia“ dialoog, mille peale tüübid hakkasid itsitama ja sõid edasi, aeg-ajalt meie lauda pilku heites. Tundus, et lennujaama töötajad olid, kuna nad mainisid mingi hetk uhkelt, et kui me kohvi või midagi tahame, siis nad saavad tasuta kõike. Ära minnes pani üks tüüp oma pooliku nätsupaki meie lauale ja soovis viisakalt häid jõule.

Lennujaama poest ostsime veini.


Lennukis tõusis päike.



The end.