London (9. - 13. juuli, 2010)

Kuna mu kronoloogiline mälu on pehmelt öeldes kehv, siis ma ei üritagi korda luua ja asjadest õiges järjekorras rääkida. Kaks aastat tagasi ka ikkagi juba.

Esimene eredam Londoni-mälestus on väljuda tahtvat tatti aktiivselt ja VALJUSTI ninna tagasi tõmbav asiaadist noormees lennujaamast kesklinna sõitvas bussis. Poolel teel hakkas ikka kenasti närvidele käima. Kuhu see kuulus Aasia viisakus jäi, huvitav..

Bussis oli palav. PALAV. Tagumik kleepus ilusti istmete külge.

Hotelli otsides tänaval kaarti lugedes tuli kohe abi pakkuma ülikonna ja portfelliga young urban professional. Väga viisakas.

Hotellitoas oleks mu voodist väikese sammuga saanud otse peldikusse astuda. Ruumi väga laialt ei olnud just. Aga ei midagi väga imelikku.

Telekast tuli peamiselt depressiivseid saateid sellest, et inimesed ei armasta mõnikord mustlasi.

Aknast nägi selliseid asju.


Kerli peamine toit oli sushi ja briti sotsiaalmeedia.

Ma elatusin kõikvõimalikest leibadest ja avastasin mingist väiksest poest flapjackid.

Flapjackideta ei saanud Londonist ära minna, nii et enne Pariisi sõitu tuli poest läbi minna kindlasti. Enam-vähem sellised nägid välja need leiutised.

Nagu ikka, käisime PALJU ringi, vaatasime parke (Hyde Park tundus jube segane alguses; kaarti pidi palju lugema), muuseume, sildu, losse, poode, katedraale, inimesi ja kõike muud, mis ette jäi.

Oxford Street on hull. Kõik need 2,5 km on nii paksult igas suunas liikuvaid inimesi täis, et silmade ees hakkas tõsiselt virvendama lõpuks.

Seda mööda hotelli poole liikumine oli korralik sport. Me käime oma reisidel alati jube palju jala ja harjunud ja meeldib jne, aga päeval, mil me kokku julgelt üle 10 km läbi käisime, tahtsid jalad õhtuks küll väga küljest ära tulla. Mööda Oxfordi hotelli poole koperdades oleks mingi hetk tahtnud lihtsalt keset tänavat maha istuda, aga nagu alati, hakkas hüsteeriliselt naljakas ka.

Paljud kõrvaltänavad on samas tihti täiesti tühjad. Kummaline tundus alguses nii suure linna puhul...

Kena on see, et enamik muuseume on tasuta.




London on lahe. Tagasi läheks iga kell.





Mingi tont rikkus mu ever-so-iconic foto ära.

(Taustal on Hispaania lippudega inimesed, kuna sel õhtul oli jalgpalli MM-i finaal. Hispaania fänne oli terve linn täis. Mõned Hollandi toetajad sebisid ka siin-seal.)

Kohustuslik rubriik "Kerli loeb kaarti."