9. PÄEV - VAATAME VEEL BELFASTI

9. päev (10. august)

Selleks päevaks ei olnud meil ühtegi väljasõitu ega muud asja planeeritud, nii et vaatasime niisama veel Belfastis ringi ja käisime poodides and such.

Kerli nägi eelmisel päeval Paddywagoniga linnast välja sõites aknast SUURT SINIST KALA, mis tähendas, et me pidime selle üles otsima. Obviously.

Käisime enne Sandy Row alguses ka korra, sest ma tahtsin seda Northern Irelandi silti jäädvustada, ja hakkasime siis liikuma in the general direction of the giant fish.

Tuul oli ja ilm oli natuke hall ja mingi hetk hakkas vihma sadama.

Aga Europa Hotel oli kunagi the most bombed hotel in the world. 28 pommirünnakut tehti sellele ja hüüdnimi oli „the Hardboard Hotel.“ IRA lasi 1993. aastal hotelli natuke õhku.

Kala otsides jõudsime linnakaardini ja uurisime seda parajasti, kui juurde tuli ära kriimustatud ninaga noormees, kes oli oma sõnul kodus kassiga kakelnud, ja küsis, et kas me tahame kesklinna minna. Ei, me otsime suurt kala! Noormees käskis minna “lammaste juurde” ja sealt keerata kuskile. Niisiis hakkasime nüüd lambaid otsima.

Leidsime lambad üles.

Teel kala juurde leidsime skulptuuri nimega Beacon of Hope, teise nimega The Thing with the Ring.

Belfastis ehitati see suur laev ka.

Aga kala on 10-meetrine ja peal on igasugused tekstid ja pildid, mis on mingit moodi Belfasti ajalooga seotud.

Kala üle vaadatud, jalutasime kesklinna tagasi ja läksime poodi, kus ma avastasin, et mu prillid on kadunud. Tõmbasin taskust välja ilmselt kuskil. Käisime igaks juhuks sama tee läbi, aga nope. Left my wallet in El Segundo. Ehk siis left my glasses in Belfast. Kurat.

Enne hotelli tagasi minekut tuli obviously kebabikoha juurest läbi minna, aga oh no! Mu traditsiooniline koht oli kinni! Kebabipüha või miski oli vist. Läksime siis sinna teise kohta, kust me seni olime eemale hoidnud natuke, kuna leti taga seisis selline India või Pakistani moodi mees, kes nägi välja nagu ta tahaks hirmsasti suhelda. Ja possibly paar naist koju viia. Ja kuna ma olen antisotsiaalne freak, kes suhtleks ülijutukate võõrastega hea meelega ainult kirjalikult… Aga nälg oli ja lambaliha pidi saama.

Kartused olid õigustatud. Mees pani mu lambakebabi hakkama ja kukkus suhtlema. Esimene küsimus oli, et kas me oleme Poolast. Pool aega ma ei saanud ta jutust aru, aga lemmikfraas oli tal igal juhul “verygoodverygood!” Mees tahtis teada, mis me Belfastis teeme ja kus me ööbime ja mis me tegime (verygoodverygood!) ja millal me ära lähme ja kas me reisime palju (verygoodverygood!) ja kust me tulime ja millega me tulime ja kas me reisime kahekesi (verygoodverygood!) ja et tal on auto ja oioioi kui kahju et te homme ära lähete. Ta oleks meile muidu autoga ekskursiooni teinud ja näidanud Belfasti ja kas te ikka kindlasti lähete homme ära ja kui vara te lähete ja millises hotellis te elategi nüüd (verygood!) jne. Meil tekkis mingi hetk tunne, et ta tuleb homme hommikul oma kebabiautoga hotelli ukse ette ja tahab ekskursiooni teha.

Hotelli jõudes pidime tuppa kutsuma mingisuguse töötaja, kes parandaks ära meie veekannu, mis ei tahtnud enam tööle minna. Teed oli ju vaja teha, issandjumal! Ainult et see neetud kann hakkas remondimeest oodates ise tööle ja Sven (sest mulle tundub pidevalt, et kõikide hotellitöötajate nimi on Sven) läks sama targalt tagasi.

Aga lammas oli hea. Ja seda oli PALJU. Meat heaven.